Mio, mu Mio

Autor: Astrid Lindgren

Illustreeria: Ilon Wikland

Rootsi keelest tõlkinud: V.Beekman

See raamat meeldis mulle väga, kuna see oli koguaeg põnev ja pani mind tihti mõtlema. Raamatu peategelane on Bo Vilhelm Olsson e Mio. Ta ei tea kes on tema ema või isa mis on minu arust väga kurb. Eriti sellepärast, et tema kasuema on tema vastu väga õel. Ühel päeval saatis ta kasuema ta pagaripoodi korpe tooma(Korp-ümmargune kohupiima- vm kattega sai)Kui ta teel puuvilja poest möödus palus üks naine tal ühe kirja postkasti viia, samal ajal mõtlesin, et mis see kiri küll võiks olla. Ta viis kirja kohe postkasti ja ta oli kaarti juba postkasti panemas kui äkki  ta nägi, et see säras ja hiilgas nagu tulekera, sel hetkel hakkas mulle see raamat veel rohkem huvi pakkuma ja tahtsin nüüd veel rohkem teada mis seal kirjas on. Ta ei saanud vastu panna tahtele seda kirja lugeda ja kirjal seisis: "Kauge maa kuningale. See keda sa kaua oled otsinud on nüüd teel. Ta rändab läbi päeva ja öö ning kannab käes tunnusmärki, kuldset õuna". Sellel hetkel olin ma päris segaduses, sest ei teadnud miks just teda otsitakse või mis temast tahetakse. Ta nägi maas õllepudelit ja võttis selle kätte, aga ta nägi, et miski liigutab pudeli sees. Pudeli sees oli vaim ja ta lasi ta lahti. Mio küsis, et kust vaim tuleb ja vaim ütles, et ta tuleb kaugelt maalt. Järsku tekkis Miol tahtmine sinna minna ja ta palus vaimu, et ta teda kaasa võtaks. Vaim, aga noogutas pead. Mio pakkus talle oma oma õuna, mis oli järsku kuldseks saanud ja vaim oli järsku väga rõõmus, sest kuldne õun oligi tunnusmärk. Vaim oli teda juba ammu ammu otsinud, ning võttiski ta kaugele maale kaasa. Sel hetkel mõtlesin miks just tema ja mis koht see kauge maa küll olla võiks ja lugesin edasi. Nad jõudsid kohale ja Mio nägi suurt kõrget lossi. Ja keegi tuli talle lähemale, see oli tema kuningast isa. Mio oli väga õnnelik kui ta oma isa nägi. Isegi minul oli tore meel, et Mio oma isa nägi. Varsti sai mio endale oma hobuse Miramise ja hea sõbra Jum-Jumi, kellega ta kogu aeg mängis. Nad rändasid Jum-Jumiga ringi ja kogu aeg oli kellegil kurb meel, sest rüütel Kato oli kas nende vennad või õed ära võtnud või midagi muud halba teinud. Ma mõtlesin tihti, et kes see rüütel Kato küll olla võib. Üks õhtu küsis Mio oma isalt, et kas ta teab kus must mets asub. Ta isa oli imestunud ja ütles, et must mets asub maal, mis on mägede taga ja küsis, et miks ta seda teada tahab. Mio ütles, et ta tahab sõita sinna öösel kui kuu paistab. Isa oli imestunud kuid lubas tal minna. Ta võttis kaasa oma parima sõbra Jum-Jumi ja nad asusidki teele. Minu arust oli see koht väga põnev, sest ma olin ammu tahtnud, et nad musta metsa läheksid ja rüütel Katoga võitleksid. Mustas metsas oli nii pime, et ei näinud mitte midagi. Nad jõudsid ühe maja juurde kus elas üks tore mees. Nad küsisid mehelt, et kust saaks mõõga, et rüütel Katoga võidelda. Mees ütles, et musta mäe seest. Nad otsisid ja otsisid seda musta mäge ja lõpuks leidsid. Musta mäe sees oli väga pime ja nad hoidsid üksteisel käest kinni. Nad kõndisid koobastes mis olid kohati väga madalad aga vahest kõrged. Ühel hetkel läks tee kolmeks ja Mio vaatas korraks selja taha, kuid kui ta tagasi vaatas ei olnud enam Jum-Jum seal. Mio karjus ja karjus kuid mäe sees kostis see ainult väikese sosinana. Siis tuli Miole meelde vilipill mis nende üks sõber neile oli andnud.Ta mängis seda pilli ja leidiski Jum-Jumi üles. Nad kõndisid edasi ja jõudsid mõõgasepa juurde samal ajal mängides oma vilepille. Mõõgasepale meeldis see pala väga ning oli nõus Miole andma mõõga mida ta oli juba mitu aastat teinud ja mis lõikab läbi kivi. Ma mõtlesin, et milline see mõõk küll välja näeb. Miskipärast arvan, et see oli hõbedane ja läikis. Nad lahkusid läbi augu mille mõõgasepp oli teinud. Nende ees oli must järv. Õnneks oli mõõgasepal paat millega nad üle järve said, kuid kahjuks kukkus Miol mõõk vette. Nad sisenesid rüütel Kato lossi. Seal oli kõik pime ja üks suur trepp üles. Kui nad trepist üles jõudsid siis libastus keegi ja nad saadi kätte ning pandi vangi. Sel hetkel olin ma väga kurb, sest mul oli tunne, et nad ei pääse. Vanglas oli neil kõht tühi ja toitu polnud. Aga Miol oli lusikas millega ta teeskles sõõmist. Tuli välja, et see lusikas on ime-lusikas, sest sealt pealt sai süüa nii palju kui tahad ja see ei lõppe kunagi otsa. Ühel hetkel proovis Mio(Ma ei mäleta miks)oma keepi tagurpidi keerata ja tuli välja, et see tegi ta nähtamatuks. Siis tõid murelinnud talle järve põhja kukkunud mõõga. Sel hetkel olin väga rõõmus, sest nüüd teadsin, et Mio võidab rüütel Kato. Ta jättis Jum-Jumi sinna, lõi mõõgaga vangi lugu lahti ja läks nähtamatu keebiga rüütel katot otsima. Ta leidiski. Võitlus kestis üle tunni kuni Mio lõpuks Katol mõõga käest lõi. Kato ütles, et löö mind otse südamesse, mis imestas Miot ning talle tekkis tunne, et rüütel Katole ei meeldigi kuri olla. Ikkagist tegi ta talle lõpu peale. Sel hetkel olin väga rõõmus, sest ma olin koguaeg lootnud, et Mio võidab. Kõik oli jälle normaalne ja kõik oli korras.

See raamat meeldis mulle väga ja oli koguaeg põnev
P.S Soovitaksin seda vanematele lastele, sest sellest on vahepeal natuke raske aru saada.