esmaspäev, 16. veebruar 2015

Mio, mu Mio

Autor: Astrid Lindgren
Illustreeria: Ilon Wikland
Rootsi keelest tõlkinud: V.Beekman

See raamat meeldis mulle väga, kuna see oli koguaeg põnev ja pani mind tihti mõtlema. Raamatu peategelane on Bo Vilhelm Olsson e Mio. Ta ei tea kes on tema ema või isa mis on minu arust väga kurb. Eriti sellepärast, et tema kasuema on tema vastu väga õel. Ühel päeval saatis ta kasuema ta pagaripoodi korpe tooma(Korp-ümmargune kohupiima- vm kattega sai)Kui ta teel puuvilja poest möödus palus üks naine tal ühe kirja postkasti viia, samal ajal mõtlesin, et mis see kiri küll võiks olla. Ta viis kirja kohe postkasti ja ta oli kaarti juba postkasti panemas kui äkki  ta nägi, et see säras ja hiilgas nagu tulekera, sel hetkel hakkas mulle see raamat veel rohkem huvi pakkuma ja tahtsin nüüd veel rohkem teada mis seal kirjas on. Ta ei saanud vastu panna tahtele seda kirja lugeda ja kirjal seisis: "Kauge maa kuningale. See keda sa kaua oled otsinud on nüüd teel. Ta rändab läbi päeva ja öö ning kannab käes tunnusmärki, kuldset õuna". Sellel hetkel olin ma päris segaduses, sest ei teadnud miks just teda otsitakse või mis temast tahetakse. Ta nägi maas õllepudelit ja võttis selle kätte, aga ta nägi, et miski liigutab pudeli sees. Pudeli sees oli vaim ja ta lasi ta lahti. Mio küsis, et kust vaim tuleb ja vaim ütles, et ta tuleb kaugelt maalt. Järsku tekkis Miol tahtmine sinna minna ja ta palus vaimu, et ta teda kaasa võtaks. Vaim, aga noogutas pead. Mio pakkus talle oma oma õuna, mis oli järsku kuldseks saanud ja vaim oli järsku väga rõõmus, sest kuldne õun oligi tunnusmärk. Vaim oli teda juba ammu ammu otsinud, ning võttiski ta kaugele maale kaasa. Sel hetkel mõtlesin miks just tema ja mis koht see kauge maa küll olla võiks ja lugesin edasi. Nad jõudsid kohale ja Mio nägi suurt kõrget lossi. Ja keegi tuli talle lähemale, see oli tema kuningast isa. Mio oli väga õnnelik kui ta oma isa nägi. Isegi minul oli tore meel, et Mio oma isa nägi. Varsti sai mio endale oma hobuse Miramise ja hea sõbra Jum-Jumi, kellega ta kogu aeg mängis. Nad rändasid Jum-Jumiga ringi ja kogu aeg oli kellegil kurb meel, sest rüütel Kato oli kas nende vennad või õed ära võtnud või midagi muud halba teinud. Ma mõtlesin tihti, et kes see rüütel Kato küll olla võib. Üks õhtu küsis Mio oma isalt, et kas ta teab kus must mets asub. Ta isa oli imestunud ja ütles, et must mets asub maal, mis on mägede taga ja küsis, et miks ta seda teada tahab. Mio ütles, et ta tahab sõita sinna öösel kui kuu paistab. Isa oli imestunud kuid lubas tal minna. Ta võttis kaasa oma parima sõbra Jum-Jumi ja nad asusidki teele. Minu arust oli see koht väga põnev, sest ma olin ammu tahtnud, et nad musta metsa läheksid ja rüütel Katoga võitleksid. Mustas metsas oli nii pime, et ei näinud mitte midagi. Nad jõudsid ühe maja juurde kus elas üks tore mees. Nad küsisid mehelt, et kust saaks mõõga, et rüütel Katoga võidelda. Mees ütles, et musta mäe seest. Nad otsisid ja otsisid seda musta mäge ja lõpuks leidsid. Musta mäe sees oli väga pime ja nad hoidsid üksteisel käest kinni. Nad kõndisid koobastes mis olid kohati väga madalad aga vahest kõrged. Ühel hetkel läks tee kolmeks ja Mio vaatas korraks selja taha, kuid kui ta tagasi vaatas ei olnud enam Jum-Jum seal. Mio karjus ja karjus kuid mäe sees kostis see ainult väikese sosinana. Siis tuli Miole meelde vilipill mis nende üks sõber neile oli andnud.Ta mängis seda pilli ja leidiski Jum-Jumi üles. Nad kõndisid edasi ja jõudsid mõõgasepa juurde samal ajal mängides oma vilepille. Mõõgasepale meeldis see pala väga ning oli nõus Miole andma mõõga mida ta oli juba mitu aastat teinud ja mis lõikab läbi kivi. Ma mõtlesin, et milline see mõõk küll välja näeb. Miskipärast arvan, et see oli hõbedane ja läikis. Nad lahkusid läbi augu mille mõõgasepp oli teinud. Nende ees oli must järv. Õnneks oli mõõgasepal paat millega nad üle järve said, kuid kahjuks kukkus Miol mõõk vette. Nad sisenesid rüütel Kato lossi. Seal oli kõik pime ja üks suur trepp üles. Kui nad trepist üles jõudsid siis libastus keegi ja nad saadi kätte ning pandi vangi. Sel hetkel olin ma väga kurb, sest mul oli tunne, et nad ei pääse. Vanglas oli neil kõht tühi ja toitu polnud. Aga Miol oli lusikas millega ta teeskles sõõmist. Tuli välja, et see lusikas on ime-lusikas, sest sealt pealt sai süüa nii palju kui tahad ja see ei lõppe kunagi otsa. Ühel hetkel proovis Mio(Ma ei mäleta miks)oma keepi tagurpidi keerata ja tuli välja, et see tegi ta nähtamatuks. Siis tõid murelinnud talle järve põhja kukkunud mõõga. Sel hetkel olin väga rõõmus, sest nüüd teadsin, et Mio võidab rüütel Kato. Ta jättis Jum-Jumi sinna, lõi mõõgaga vangi lugu lahti ja läks nähtamatu keebiga rüütel katot otsima. Ta leidiski. Võitlus kestis üle tunni kuni Mio lõpuks Katol mõõga käest lõi. Kato ütles, et löö mind otse südamesse, mis imestas Miot ning talle tekkis tunne, et rüütel Katole ei meeldigi kuri olla. Ikkagist tegi ta talle lõpu peale. Sel hetkel olin väga rõõmus, sest ma olin koguaeg lootnud, et Mio võidab. Kõik oli jälle normaalne ja kõik oli korras.

See raamat meeldis mulle väga ja oli koguaeg põnev

P.S Soovitaksin seda vanematele lastele, sest sellest on vahepeal natuke raske aru saada. 

pühapäev, 30. november 2014

Kalle Blomkvist

Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist

Illustraator: Edgar Valter

Raamat "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" räägib Kallest ning tema kahest sõbrast Anders Bengtssonist ja Eva-Lotta Lisanderist. Kalle on tavaline poiss kellele meeldib olla detektiiv, aga kohas kus ta elab kahjuks mingeid varguseid ega rööve ei toimu. Ühel päeval tuleb Eva-Lottat külastama tema onu Einar. Kalle arvates on Einaris midagi kahtlast ning see on ka tõsi. Kalle ja tema sõbrad püüavad onu Einari ja tema sõbrad kinni, sest selgub, et nad on varastanud väärtuslikud juveelid. Röövlid pannakse vangi ja Kalle rõõmustab. 
Kalle Blomkvist on väga uudishimulik ja tore poiss. Talle meeldib uurida kahtlaseid asju ja enda eluga riskida. Ma arvan, et olen Kalle moodi, sest olen sama uudishimulik nagu tema. Seda raamatut oli üsna kerge lugeda, kuigi peatükid olid natuke pikad. See on üks mu lemmikraamatutest, sest mulle meeldivad detektiivilood ja ise erinevaid olukordi lahendada. Raamatu autor pööras selles raamatus tähelepanu sellele, et isegi kõige vaiksemas ja tavalisemas kohas võib juhtuda erilisi asju, tuleb olla ainult tähelepanelik.

 Astrid Lindgren sündis 
14. November 1907 ja suri 28. jaanuar 2002. 





reede, 29. august 2014

Professor Must

Autor: Mika Keränen
Illustratsioonid ja kujundus: Marja-Liisa Plats

Seekord lugesin ma raamatut "Professor Must". Enne selle raamatu lugemist oli mul plaanis lugeda üht teist raamatut, aga kuna see oli liiga igav, siis otsustasin hoopis "Professor Musta" lugeda. Lugu algas sellest, et kaks naabrit tülitsesid professor Musta pesuköögi üle (professor Musta naaber tahtis tema pesukööki osta, et enda autole garaaž teha). Juhuslikult oli üks loo tegelastest(Sadu) sealsamas puu otsas ja kuulis, kuidas nad vaidlesid ja üksteist sõimasid. Kui naaber lahkus, helistas professor Must otsekohe oma sõbrale Illimarile ja rääkis, et ta naaber üritas jälle pesukööki osta, aga peaasi, et politsei sellest teada ei saaks või muidu pannakse neid Rootsi kardinate taha.
Sadu ootas paar minutit ja siis tuli puu otsast alla. Kui ta koju jõudis helistas talle tema sõber Mari, et tema väike õde on kadunud. Õnneks leiti Mari õde koos oma sõbraga uuelt mänguväljakult üles. Samal ajal oli Mari isa sõber Martin, kes töötas limonaadi tehases, saadetud sundpuhkusele, sest tema vastutas suure hulga koguse limonaadi eest, mis oli järsku kadunud. Vahepeal kui oldi natuke vanematelt ja muust kohtadest uuritud, saadi teada, et professor musta nimi on Albert Must ning ta oli vanasti töötanud limonaadi tehases. Tehti Rampsi koosolek(Ramps oli nende salaseltsi nimi. Salaseltsi liikmed on Olav, Anton, Reilika, Mari, Sadu ja prantsuse buldog Mati). Olav nägi, et Mari toas on palju vilditud asju ja küsis milleks need vajalikud on? Mari ütles, et need on sügislaadaks, mis on laupäeval ja et nad kavatsevad seal oma asju müüa. Laadapäeval üllatasid poisid tüdrukuid sellega, et müüsid masupalle e stressipalle. Laadale oli kohale jõudnud ka professor Must, kes müüs "Supilinna Limonaadi", millel oli tekst, et see on ise tehtud vana retsepti järgi. Mari sai ühe limonaadi tasuta tänu oma vanaemale ja viis seda sõpradele maitsta. Kuna keegi seda eriti ei tahtnud jõi Olav terve pudeli ära ja ütles, et see maitseb täpselt nagu tavaline poe limonaad. Kui Must hakkas lahkuma otsustasid nad teda luurata. Must ja Illimar jõudsid oma pesukööki, tõid välja palju limonaadipudeleid ja seejärel läksid kõrvalmajja. Samal ajal hiilis Anton pesukööki ja jättis ukse tabaluku koodi meelde. Ta avastas pesuköögist kraani, millest tuli puhast limonaadi. Ta sai kohe aru, et jook tuli limonaaditehasest. Samal ajal olid Must ja Illimar tagasi suundumas Olav andis märku, et Must tuleb ja viskas õunaga vastu autot. Must läks pesukööki ja imestas miks uks lahti on, aga ei teinud sellest suurt numbrit. Suur ime, et ta ei näinud Antonit, kes end kastide taga peitis. Nad panid ukse lukku ja Must ütles, et kontrollime igaks juhuks ümbruskonda kuna keegi viskas enne autot õunaga. Samal ajal saatis Olav sõnumi, et politsei kohe siia tuleks ja võtaks limonaadivargad kinni. Politsei tuligi ja nad saadi kätte. Martin sai tagasi tööle ja kõik olid õnnelikud. Mulle see raamat meeldis.

teisipäev, 3. juuni 2014

Balkaari muinasjutud

Balkaari muinasjutte

Tõlkinud: Helle Michelson
Illustreerinud: Jaan Tammsaar

Mina lugesin muinasjuturaamatut "Balkaari muinasjutte". See raamat meeldis mulle väga, sest seal oli palju õpetlike jutte. Balkaari all ehk lõunas asub Türgi, üleval Venemaa, Balkaari kõrval asub Must meri. 
Lugudest meeldis mulle kõige rohkem "Umari poeg Umar" kuna see lugu oli väga õpetlik. Loo alguses räägitakse džigitt-ist (osav julge ratsanik), kes on osav ja kuulus vibulaskja. Iga kord kui ta jahilt koju tuleb käsib ta oma naisel sõrmuse sõrmest võtta, pähe panna ja noole läbi lasta, et näidata kui hea vibulaskja ta on. Naine muutub, aga iga päevaga aina nõrgemaks ja nõrgemaks. Ämm märkas seda ja tundis huvi tema mure vastu. Naine ütles, et iga kord kui ta mees jahilt koju tuleb ja laseb noole läbi sõrmuse, kardab ta nii väga, et mees võib ta kogemata tappa. Ämm ütles naisele, et kui mees koju tuleb ütle, et proovi Umari poja Umariga vibu lasta. Naine tegigi nii. Kui mees koju jõudis ja laskma hakkas ütles naine:"Kui sa juba nii osav laskur oled, siis mine võistle Umari poeg Umariga. Mees vihastas ja läks kohe teda otsima. Otsis ja otsis ja leidis ta üles. Ta kutsus Umari võistlema, et teada saada, kes on parem laskur. Umari poeg Umar ei olnud kohe nõus ja ütles, et homme. Džigitt ei olnud küll rahul, aga imeväel suutis ta järgmise päeva ära oodata. Kohe hommikul läks ta Umari poja Umari juurde ja nõudis võistlust. Džigitt alustas, ta lasi noole taevasse ja see kukkus otse nende jalge ette. Umari poeg Umar lasi noole ja ütles kahe päeva pärast maandub see sinu maja ees, niikaua lähme ja ootame sinu pool. Mööduski päev ja teine ning järsku tuli suur tuulehoog ja nool maandus maja ees. Umari poeg Umar läks ära ja džigitt ei uhkustanud enam kunagi oma vibu laskmisoskustega. Ma valisin selle loo sellepärast, et see oli esiteks paraja pikkusega ja teiseks minu jaoks 
õpetlik. Minu jaoks oli selle muinasjutu mõte, et pole vaja liialt uhkustada. See oli tore ja vahva raamat.

pühapäev, 15. detsember 2013

Oscar ja Roosamamma

Mina valisin lugemiseks raamatu "Oskar  ja  Roosamamma". See raamat oli väga mõtlemapanev. Raamat  "Oskar  ja  Roosamamma" räägib ühest poisist, kellel on vähk ning tema lemmikust haiglatädist Roosamammast. Ühel päeval saab poiss teada, et ta sureb varsti ning tema haigust ei saa ravida. Roosamamma ütleb Oskarile, et saada jumalale kirju. Alguses Oskar ei tahtnud, aga lõpuks siiski proovis. Poisile hakkas kirjade saatmine meeldima ja ta saatis iga päev ühe või kaks kirja ning võis küsida ainult ühe soovi iga päev. Roosamamma soovitas tal mängida mängu, et iga päev tema elus on 10 aastat. Oskar oli sellega nõus ja hakkaski mängima. Esimesel päeval ta sündis ja vaatas maailmas ringi, järgmisel päeval oli ta juba viieteistkümmnene. Kui ta sai 30, võttis ta endale naise. Naiseks võttis ta tüdruku nimega Peggy Blue, kes oli oma haiguse tõttu üleni sinine. Paar  päeva  hiljem  oli  Peggy Blue`l operatsioon. Oskar soovis talle edu, sest ta oli ju ikkagi tema naine. Kui ta terveks sai, läks ta koju ema ja isa juurde. Oskar oli nüüd üksi 70 aastane. Ta oli õnnetult voodis. Kui Oskar sai 100 aastaseks sai ta aru, et tuleb iga päev elada nagu see oleks su esimene päev. Ta hingas värsket õhku ja vaatas loodust ärkamas, ta sai aru, et jumal on tema juures. Järgmisel päeval kui kedagi ei olnud, saatis Oskar oma viimase kirja Jumalale ja suri. Roosamamma oli kurb ja ta vanemad ka. Elu on selline.


P.S See on minu esimene blogi! Ärge kommenteerige halbu sõnu/väljendeid! Aitäh!!!